15.04.2010

12.18(eesti aja järgi)

Volda

Tuha-mari neljapäev.

Neljapäev oli meil viimane animeerimis päev ning selleks puhuks anti meile vaba teema animeerimiseks. Kuna minul oli õhtune vahetus siis veetsin aega kodus. Oleksin hea meelega jalutanud, aga ilm oli selline vesine ja külm, et miski ei kutsunud õue jalutama.

Sel päeval tuli ka teade Islandi geniaalsusest- vulkaanist. Kaspar Jancis jäi lennukist ilma ning otsustas meiega siin koos aega veeta. Üldine meeleolu oli positiivne kollektiivil ning erilist muret ei olnud, sest eelneval õhtul oli Clemonce teavitanud meid siinsest basseinist, mis on öösiti ka avatud ja tudengitele alati ja igati tasuta. Oli mida oodata peale animeerimist.

Kui lõunal enne animeerimist toimuvale ette kandmisele läksime, siis ei osanud keegi vist oodata, et härras, kes meile oma asju näitama hakkab on midagi sellist nagu ta oli. Üks inglismaa arvuti graafik, kes teeb oma pävatööna ravimi-firmadele uute ravimite tutvustamis ja selgitamis animatsioone. Kõigil oli väheke ebakindel tunne, aga suutsime head nägu hoida. Sest olgem ausad, ega ma sinna ta pere pilte ja tema tagahoovis kasvavates kanadest ning eelmise aasta reisist prantsusmaale pilte vaatama ei läinud, aga neid nägi ka omajagu. Tundus kuidagi kohmetu loeng olevat, kuni hetkeni, mil tema ning Walesi kooli õpetaja hakkasid rääkima visuaalsest seletamisest. Eelkõige suunati see meie ja Eesti animatsiooni pihta üldiselt. Nimelt olevat meie filmid ja stiil ning montaaž sedavõrd halb, et inimesed peavad kaasa mõtlema filmile. Pean tunnistama, et minu lõug prantsatas küll pikki põrandat sellise ütluse peale.
Veel enam, härrad inglismaalt seletasid seda vähihaige seitsmeaastase najal. Nimelt seletaks eesti animatsioon piltlikult lapsele sedasi nagu täiskasvanu täiskasvanuga- püüdes anda informatsiooni mõtlemis ajaga ühel hetkel. Nende kultuuri pildis oleks see sedasi, et lapsele näidataks lõbusat värvilist multikat.
See oli imelik loeng. Pärast seda tekkis tohutu isu näha nende kooli õpilaste töid.

Pärast läksin siis Ditaga animeerima. Olles vabas teemas, otsustasime eksperimenteerida erinevate võimalustega, kaamera liikumine, erinevad võtted ja muud sarnast. Seda oli eriti vahva teha ja möödus mängulise lõbususega.

Pärast seda läksin läbi halli udu koju ning ruttu basseini. Meie seltskond oli järgnev: mina, Mikk, Jaagup, Kaspar Jancis, Martinius, Helen, Anu-Laura, Oovart, Clemonce, Marion, Casper ja mõned tundmatud veel.

See bassein asetus mäe jalamil ning seinu katsid suured klaas aknad. Õues oli pime ja udu oli ära läinud. Seega oli ilus taevas ning sädelev linnake tuledes. Bassein oli 25 meetrit pikk, aga see eest küllaltki sügav, kuna ühes otsas olid viie meetrised hüppe tornid. Clemonce pani oma kokku pandud plaadi peale ja tuled pandi kustu nii, et ainult õrn valgus jäi sinna koos linna kumaga. See on vaieldamatult kõige ägedam basseini kogemus, mis minul on olnud. Ma hüppasin isegi hüppe tornist vette ja nautisin seda.
Enne keskööd lahkusid meie väljamaalastest kaaslased ning jäi ainult meie oma seltskond. Me lõpetasime päris öösel, ehk peale kahte millalgi, ei mäleta päris täpselt.

Peale ujumist oli ääretult mõnus tulla mööda tänavat sada meetrit ja astuda Porsche'i sisse. Selle saja meetri jooksul sai räägitud päris mitu korda sellest, et miks me ujulast midagi varem ei teadnud, ega saunast.

Kodus ootas mind mu mõnus voodi, mida ma ka kohe nahhaalselt ära kasutasin. Uni tuli hea ja kosutav.

Sven.