Volda
08.04.2010
Järjekorde imeline päev siin muinasjutulisel maal. Täna puges hinge tunne, et Volda on enda oma. Kõik tänavad ja kurvid, majad ja inimesed tunduvad loogilised ja ootuspäraselt õiged. Orienteerumine siin on hõlpsam kui Tallinna vanalinnas. Peamiselt hoiab trajektoori ja kindlustunnet suured Mürakad, Ürgrahvas silmapiiril.
Kuid ehk oleks õige aeg tutvustada siinset õppetööd. Iga hommiku kell 10 kohaliku aja järgi ilmume kooli, seal veedame tööd rügades neljani. Vahepeal on meil tillukesed pausid, aga peamiselt saame tunda füüsilise pingutuse magusat külvi.
Meie imeline juhendaja on Robert Bennett. Ta õppis kurikuulsa Etienne Decroux'i käe all ning mehe kehaline liikumine, selle kasutamine ja verbaalsed võimed ületavad tajutavuse piire. Tema karismaatiline maneer ja väga võimas domineeriv isiksus on väga nauditav, sest ta tekitab tunde, et kõik on naljakas. Imeline on see, kuidas harjutusi tehes teeb ta kellegi üle nalja, kes teeb valesti või totakalt ning väga ülepingutatult jäljendab ta oma "ohvrit". Aga olles seda jäljendust ise kogenud, võin julgelt väita, et hetkekski ei tundnud ma ennast ebamugavalt. See oli naljakas. Ta õpetab nalja nägema naljana, aga ilma, et ta seda välja ütleks.
(Robert Bennett oma hiilguses. Osav silm loeb tahvlilt välja mõne hea raamatu nime ja autori.)Sellises vahvas klassiruumis veedame oma aega kuus tundi päevas. Tuleb ette roomamist, hüplemist, maadlemist, aegluubis tormlemist, peegeldamist. Tegu on meeliülendava programmiga.
(Robert koos Larsi ja Toke'ga selgitamas, kuidas oleks võimalik teineteist peegeldades petta publikut selles, kes liigutusi juhib.)Pärast tänaseid tunde läksime Miku ja Jaagupiga linnapeale, võtsime mõned õlled ja siidrid ning söögipoolist ja marssisime mere äärde. Leidsime praamisadama lähedal mõnusa vaikse kohakese ja seadsime end sisse.
(Jaagup juurdlemas vaalade püügi üle Norras.)Seejärel vantsisime tagasi kooli, kus vaatasime kohaliku Volda kooli animatsioone. Me Mikuga jäime magama ning saime mõnusa tunni ajase uinaku omanikeks. Seejärel suubusime oma seltskonnaga meie korterisse, tegime läbipaistvatest nuudlitest süüa ja pugisime kõhu veidraid asju täis. Mängisime äraarvamis mängu, sellist, kus iga mängija otsaesisele pannakse sildike, kus on kirjas mingi objekt või asi ning jah või ei küsimusi küsides tuleb ära arvata mis sa oled. Sedapuhku olin mina "nuudlid".
Ja nüüd, peale mõnusat päeva, natuke muljetamist interneti avarustes, võtame hoo maha, külalised läksid ära ja uni kipub jälle peale. Vaatame Mikuga veel ühe dokkfilmi sarimõrvarist ja siis ongi päev läbi.
Homme kirjutan ehk pikemalt, ehk sulg saab lippama, kuid seniks, imeilusat päikselist kevadet!
Sven.
No comments:
Post a Comment