13.04.2010

2:25(eesti aja järgi)

Volda

Sädelev teisipäev.

Nagu eelneval päeval olin Heleni ja Anu-Lauraga kokku leppinud, läksin hommikul kümneks nende koju, Kolasesse Majja. Seal tegid tüdrukud mulle imelise kausitäie putru ning moosisaia pealekauba. Pajatasime natuke juttu kohalikust kodusest õhkkonnast ning nuku animeerimis mängulisusest.

(Kollane maja on üdini kodune. Ta lihtsalt embleb sind oma olemusega.)

Pärast seda hakkasime üks haaval läbima plaani, mis meil neiudega loodud oli. Esiteks külastasime Volda teise-käe poodi. See oli kahetsusväärselt minimalistlik ning üle-rahvastatud teenindajatega. See eest pakuti meile teed ja vahvleid karamelliga. Poodi pidasid vahvad vanad tädikesed ning nende hoolealune mustanahaline neiu darfuurist(oli vist). Müüdi imekombel kõiki erinevaid piibleid, kristliku sümboolikaga kööginõusi, klaase, bokaale, kausse, vaase, särke, raamatuid, maale, kujukesi. Ühesõnaga, kõike mida saab kristliku sümboolikaga ilustada, seda nad pakkusid. Ahjaa, muidugi oli seal paar teevee keedukannu, külmkapp, kristliku räppi plaadid, mudelautod ja vahvlimasin. Ainus mis ma selle seiga juures võibolla oleks tahtnud teisiti teha, oleksin võtnud üles mõned fotod teenindajatest.
Ahjaa, neiud said sealt endale kaks malmist lillepoti vaasi.

(Kohalik elumaja postide otsas.)

Pärast seda nägi meie tegevuskava ette kalandus poe otsimist. Neiudel oli oma nukufilmide tarvis vaja kärbseid- nii veider kui see ka ei kõla. Igatahes, ekslesime mööda Voldat, proovides leida kalandus poodi, kuid asjata. Meie õnneks saime teepeal kokku Zack'iga.

(Zack mõne päevataguse peo viimase taarakotiga.)

Edasi läks kõik juba hõlbsalt. Zack viis meid kala poodi ning saime teada, et siin linnas ei kasutata tehis-sööta. Piilusime veel mõnes poekeses ringi ning ostsime küpsist. Siis läksid meie teed Zackiga lahku ja meie tüdrukutega tulime Porsche'i süüa tegema.

(Anu-Laura ja Helen teavad, et sellel tänaval tuleb olla ettevaatlik.)

Lõunaks tegime kartuli putru ja kalkuni kotlette. Viimased on siis kõige odavam lihatoode, mida siinsed poed pakuvad. 50 kohalikku raha annab seitse matsakat kotletti. Päris nadi, aga maitsemeeled töötavad.
Saime oma söödud just ajaks, mil pidime hakkama kooli minema. Tänane presentatsioon oli Kaspar Jancise oma. Need kel pole aimu, kellest jutt, siis uurige eesti anima maailma või otsige Kriminaalse Elevandi nimelist ansamblit. See oli vahva esitlus.

Igatahes, pärast seda oli meil taaskord kavas animeerimine. Seekord oli ülessandeks teha paaris tööd. Kaks meest bussipeatuses- üks on rahulik ja teine närviline.

(Dita animeerimas Robertit.)

See ülesanne ei olnud ehk kõige paremini tehtud, aga taaskord oli väga lõbus. Dita on väga hea kaastööline- vastutulelik ja puha. Igatahes, sai palju nalja ja naerda, tekib mulje, et nukufilmi tegemine ongi üks suur mäng, mulle meeldib see mõte.

Pärast seda lonkisin koju, kus sain süüa oma viimase kartulipudru lõpu viimase kotletiga. Aga vaatamata sellele oli ennist enne koju tulekut ostnud poest paki õlu, sest ei tohi unustada, oli sauna õhtu. Ilmselge vandenõuna jäeti terve eelnev nädal meile ütlemata, et siin Porsche'is on saun. Igatahes, nüüd, mil teada saime, veetsime mõnusalt terve õhtu saunas- jõime vaikselt õlut ning vestlesime maailma teemadel. Seltskond oli omane- mina, Mikk, Jaagup, Kaleb, Suzann ja Martinius. Kui saun läbi sai, kutsusid prantsuse tüdrukud endale külla, teised olid väga väsinud seega läksin Jaagupi ja Mikkuga meie ühika viimasele korrusele, kus nende ruumid asuvad. Istusiem köögis vist kella kaheni välja, jõime nende enda kootud koduõlut(geniaalne mõte!).

Seega, kui ma lõpuks voodisse jõudsin, olin väsinud ning teadsin, et järgmine päev pean üheksaks animeerima minema. Silmad lausa liuglesid kinni ning uni puges rõõmsalt põue.

Sven.