06.04.2010 (vara vara hommikul)

2:46 (eesti aja järgi)

Volda

06.04.2010


Jõudsime lõpuks oma elupaika. Sain osavusega netti ja nüüd otsustasin siia tänase päev kirja panna. Eelnevalt jäime siis pooleli teadupoolest lennujaama. Ega seal midagi erilist polnudki, teised tulid kohale, hüppasime lennuki peale. Istusime kõik mõnusalt lennuki kere lõpus puntis koos ja nautisime oma tund ja kolmveerandist õhulendu.

(Hüvasti Tallinn!)

Oslo lennujaam oli vahva, suutsin seal oma kooserdamisega ära eksida ning seigelda. Tutvusin kahe äärmiselt vahvate ja kenade sõjaväelastest neiudega, kes mulle suurima hea meelega teed juhatasid. Ja otse loomulikult unustasin nendega pilti teha. Saime teistega taas kokku ning suubusime oma värava juurde. Sel hetkel mõistsin, et mu kaugmaa audio kontakt simulaator, elik telefoni on kuskil lennujaamas/lennukis. Väljalülitatuna tunneb ta end kuskil ilmselt äärmiselt üksikuna. Ühesõnaga on see kadunud. Vaatamata vapustavale tagasilöögile suutis seltskond oma meeleolu hoida, isegi peale seda, kui lend tunnikese edasi lükati ja me pidime ainult kolm tundi istuma pingil, kükitama ja seisma randoomselt tillukeses välisooteruumis.

(Osa meie seltskonnast meeleolukasse Maffia mängu sisseelatuna.)

Lõpuks tuli ka aeg meie tillukesse lennumasinasse pardale pugeda. Täieliku feminismi lipulaevana oli lennuki meeskond otse loomulikult naiskond. Kenad noored norra neiud, väga meelepärane.

(Tilluke Printsess suures lennujaamas.)

Kui animatsiooni tudengid Voldasse jõudsid, olid tuled juba kustus. Aga suured mustad mäemürakad olid nii võimsalt oma olemusega kohal, et isegi kui neid näha ei olnud, oli nende ürgset jõudu tunda. Ei jõua hommikut ära oodata, et näha seda, mis siin ümber laiutab.
Lennujaamast lahkudes, mis muide on suurem kui Riia oma, ning Riia oma peaks olema siiski pealinna lennujaam ning Volda oma totaalselt randoomne küla lennujaam, aga võta näpust.
Igatahes, meid pakiti tihedalt hiiglasliku bussi ning anti raske ülesanne täita üksinda seitse istekohta. See oli vahva sõit läbi kottpimeda linnakese. Teepeal oli valgust näha ainult Nordea panga ja Shelli tankla asukohtades.
Jõudsime hotelli, kus ööbivad Priit ja Olga. Ja meie meeleheaks pakuti meile suures koguses pitsat. Selle kõrvale igale ühele üks jook. Näljane animaator on viisakas isend, rapsimata suubusid kõik ilusasti järjekorras pitsalauda, korduvalt.

(Jaabuk, Suzanne ning Kaleb, rõõmsad ja täis kõhuga.)

(Üks näljane Suzanne.)

Tasapisi hakkas meie võõrustaja, Härra Müstiline, meid oma autoga laiali vedama linna erinevatesse osadesse, õpilaste juurde elama. Meie- mina, Mikk "Headshot" Mägi, Kaleb "Contra" ja Martinius "Maffia" valisime endale ühe ühika, mis oli kohe hotelli kõrval, seega jäime meie veel väheke istuma ja "Paha Maa"likku õhkkonda nautima.

(Kohaliku hotelli romantiline restoran oli uhkelt nimetatud "Hos Oss"iks.)

Peale selle äärmiselt silmapaistva avastuse tegemist panime tähele, et olime korraga täiesti neljakesi jäänud, ilmset lähima 100 kilomeetri raadiusesse.

(Mõned hiilgavad mõttekäigud ja...)

Peale käputäie hiilgavate ideevälgatuste järel võtsime nõuks ja jõuks klaasid omapead ära täita õllega ning need sealsamas ka kohe tühjaks kummutada, oma kõrri sedapuhku.

(Mõned kummutamised, täiendamised hiljem.)

Pärast pikka ja rasket mõttetööd ja enesestmõistetavat maailma lahkavat vestlust suundusime üle tänava oma koju. Koridorid sellel majal on omajagu segadusse ajavad, aga ehk oli ka asi meis endis. Igatahes, kohale me jõudsime oma häärberisse ning nüüd leidsin endas tahtejõudu midagi siia väheke toksida ja pilte sorteerida. Ehk homme riputan mõned pildid meie uhkest elamisest.

Hetkel olen aga väsinud, veidike purjakil ja piisavalt lõbutsevas tujus, et lahkuda arvuti küüsist ning minna unele.


Sven.