10.04.2010

1.00 (eesti aja järgi)

Volda

Ilus Laupäev.

Nagu eelnevalt kokku lepitud, läksime poistega üheteistkümneks kooli ette, kus meid ootas imeline buss ja veel vahvam norra bussijuht. Oma hiilgava paarisõnalise ingliskeelse sõnavaraga suutis ta seletada lähipiirkonna ajaloo, norra keele keerdkäigud läbi ajastute ning praegused suuremad mured keelepoliitikas. Lisaks sellele jagas ta ka oma tarkus lapsepõlvest, mil norra poistel ei olnud suuski, vaid suusahüppe suusad, kõik poisid hüppasid.
Jõudsime peatselt vahvasse väikesadamasse, Saebó'sse, kus meid ootas päris keskpärane loodusvaade ning paat fjordis.

(Suzanne ja Kaleb, Norra räpi-maastiku uus kuum duo.)

Imeline sõit fjordil pani nii mõnedki suud ahhetama ja niid mõnedki oma pilti-kraapureid aktiivselt kasutama. Võeti pilte nii kaameratest kui telefonidest kui võtmehoidjatega- kõigega.

(Mari "Bamby" ja Clemonce jahtimas saaki silmapiiril.)

Isegi suutsin mõned pildid krabada küllaltki keskpärasest loodus-keskkonnast. Julgen võrrelda suure munamäe mastaapidega, juhul kui võrrelda teda kükitava mannateraga.

(Mulle meeldisid mu silmad sel hetkel, väga.)

Vaatamata imeilusale ilmale, meeli ülendavale loodusele ja hindamatule kaaskonnale oli miski siiski väär- see oli karm ja jäine põhjamaa karge külmus.

(Mari "Bamby" ja Jaagup "Püssipoiss" elamas välja oma lapsepõlve unistust.)

Jõudsime ühe paiku Christian Gaardi, ilus väike restoran, mille ehitasid vennad, kes peale kahekümne aastast vanglakaristust otsustasid kuskile arusaamatusse kohta ehitada restorani, kuhu pääseb ligi ainult paadiga üle fjordi. Kahjuks kahe aasta-taguse kaotuse tõttu oli nüüd ainult üks vend, aga koht oli imeline. Nad olevad kogu hoonestiku oma kätega ehitanud, see meenutas rohkem küla oma mastaabilt, kui restorani. Seal olles võtsime aega, et tutvuda nii vaatega kui ka üksteisega.

(Omamoodi eesti-pande. Mattias, Jaagup, Suzanne, Martinius "Papa", Anu-Laura, Mari "Bamby" ja Sven "Tõnis". Paremal trügis pilti kanadalasest Rick, muidu on täitsa muhe vana.)

Muidugi on restorani mõte ka keha kinnitada, seega loogiliselt võttes saime seal süüa kah. Pakuti mingit ebamäärast norra ürgselt traditsioonilist toitu, roiskund kala suppi. Idee seisneb selles, et kala on kaks päeva verandal, siis puhastatakse, tehakse mingi vedel kaste- patta ja tulele. Kutsuti siin seda Bacalao'ks. Tõlgiti seda kui kala suppi, kala-kastet ja ei tea mis moodi veel. Vaatamata supi vihjele, võtsin saapa säärde ja proovisin kah.

(Bacalao, kogu oma hiilguses, või noh, nii kauaks, kuni seda jätkus. Nam-nam.)

Pärast imehead maiusrooga, paari õlle ja vedelemist päikse käes peilisime välja lähedal asuva tursitidest eemale jäetud atraktsiooni- kiige. Ehk suudab mu nägu fotol seda kuidagi edasi anda, aga oleks see füüsiliselt loogiline, oleks mu pea plahvatanud ägeduse tunde ülevohavast kogusest.

(See seal on mägede-poeg.)

Ja muidugi jõudis aeg kätte, mil pidime teele asuma, sest paat ilmus silmapiirile. Oma hinges aga tundsime kollektiivselt, et midagi on valesti, midagi mis on meie hinge suureks osaks jääb sinna Christian Gaardile. Seega otsustasid kolm häbelikku ja äärmiselt eba-spontaanset isikut jätta oma viimsegi mõistuse raasu sinna samasse maha.

(Nathan, Clemonce ja Jaagup peatselt avastamas mõiste "jää külm" uut värskemat versiooni.)

Minu tagasilöögiks osutus see, et mul ei olnud ujumis-tarbeid ning rumala peaga olin ennist käega vett katsunud. Need kolm hiilgavat isiksust kurtsid hiljem selles üle, et küll tundus, et miski kukub jäädavalt otsast ära, et süda jääb ette teatamata ajaks seisma ning jäsemed otsustavad streikima hakata- aga vaatamata kõigele sellele sulistasid nad ennast jääst välja ja tõusid erksamalt kui kunagi varem.
Tagasitee oli sama ilus, kui tulek ning kõigi silmis oli näha kurba sädet. Vaatamata sellele olid siiski kõik parajad rõõmurullid. Tagasi koju jõudes valmistasid kõik ennast ette suureks peoks- õhtul kutsusid Lars ja Zackerhias(või kuidagi sedasi näeb see kirjapilt välja) enda häärberi grillima. Too õhtu oli väga temaatiline, mängisime võrk-palli, grillisime maisi, kuumasi koeri, hamburgereid ja muud ägedat. Pandi peale äge tantsu muusika ning pidu venis kurjakuulutavalt pikale rappudes lõbusas tantsumöllus.
Siiski otsustasime Jaagupi ja Mikkuga ükshetk kodu kasuks ning vantsisime läbi öiselt ilusa Volda koju. Uni oli vapralt välja teenitud ning ennem kui arugi sain, olin suubunud unede maailma, kus sattusin Katuga pannkooke küpsetama.

See oli ilus päev.


Sven.