Tuesday, April 6, 2010

07.04.2010 (vara vara hommikul)

3:07 (eesti aja järgi)

Volda

07.04.2010

Järgnev pilt on üles võetud meie vahvast häärberist, mida tuntakse meile antud kaartidel kui "ala 2". Tegu on köögiga, satuksite sinna kui siseneksite välisuksest. Vasakule jääb minu ja Miku tuba, paremale Kalebi ja Martiniuse asumaa.
(Öö hämaruses napsatud pilt.)

Hommikul kui ärkasime, sõime pitsat, mille me eelneval õhtul olime ausa näoga oma koju toonud. Ning koheselt hüppasime pea eest Volda tänava avarustesse. Pilt mis meile avanes oli väga muljetavaldav. Igas ilmakaares kõrguvad mäed ning majad ja inimesed meenutavad elu rahulikult unelevalt postkaardilt.
Jõudsime muidugi lõpuks ka oma tundi, õigel ajal ja sukeldusime kohe harjutustesse ja näitlemis-anima maailma. Kompasime uljalt usalduse piire ning tegime püüdmise mängu- tegevus, kus üks isik seisab teise taga ning ees olija kukub rahulikult tagasi ning tagumine püüab ta otseloomulikult kinni. Peale pikka hommikut lasti näljased animaatorid ka sööma, muidugi tuleb arvestada, et kõik on kinni makstud.
(Rõõmsad animaatorid kõtut täis pugimas.)

Tund muidugi jätkus ning saime veel hulganisti harjutusi teha, laipa tõsta ja vedada, mängida läbi viite inimese teadvel oleku staadiumi. Väga väga äge härras juhatab käesolevat workshopi, meenutab äärmiselt Dustin Hoffmanni. Peale tunni lõppu läksime linnaga tutvuma. Leidsime väikse vahva Kiwi poe, soetasime mõned õlud, puuviljad ja moosi ning suundusime vee äärde, et istuda, jutustada ja nautida maruvahvat loodust.
(Animaatorid hüplemas halva ajastuse saatel.)

Seejärel naasesime taaskord koolimajja ning Priit ja Olga leidsid, et oleks paras aeg kõigile oma uusimaid filme näidata. Päris vahva oli vaadata, aga omajagu väsimust oli kannule jõudnud ning pean tunnistama, et kolme filmi vältel magasin kaks ja pool filmi. Aga see on väga hea tulemus, ärge mõistke mind valesti, see on hea tulemus.
Hiljem läksime poodi, ostsime pastat, juustu ja muud nassvärki ning suubusim Jaagupi ja Mattiase eluasemesse, kus me kõik koos suure pastaroa valmistasime, sisse sõime ja ennast uhkena tundsime.
Kohale ilmusid ka meie vahvad Walesi kolleegid, kes otse loomulikult oma viinad, jaegemeistrimehed ja veinipoisid välja võlusid, tõotas tulla midagi absoluutselt arusaamatut. Kuid Mattias oli väheke külma kaasa toonud mere äärest ja tahtis magada, et see palaviku poiss välja saada. Seega võtsid Walesi kolleegid meil sabast kinni ja viisid enda majja külla, kus toimus väikest sorti sotsiaalne pralle.
(Kaleb on sattunud toiduahela võimsaimaks lüliks.)

Peale selle hiilgava topiste kompositsiooni oli walesi poistel meile pakkuda autobahni meenutavat vestlust, mis tormas nii kiiresti ühest äärmusest teise, et nende järgimine oli enam, kui raskust tekitav. Saime teada, kuidas käib Walesis pidu- mida rohkem asju hävineb, puruneb ja mida rohkem hiina toitu suudkaudu eritub, seda ägedam. Samuti saime korraliku ülevaate nende majapidamis tehnikast, suguelust, harimatusest(mille üle nad eriti uhked olid) ning muud mitte märkimisväärset. Kui me enam ükshetk ei suutnud kaasa noogutada, tulime tulema.
Siin me siis nüüd oleme, oma häärberis, vaatame filmi "The Road", nosime pitsa viimaseid viile ja valmistume vaimselt homseks põnevaks tööpäevaks.

Hetkel aga pean tunnistama, et olen pea, et unne suiukumas, seega suubun peatselt magama.


Sven.

No comments:

Post a Comment