15.04.2010

12.18(eesti aja järgi)

Volda

Tuha-mari neljapäev.

Neljapäev oli meil viimane animeerimis päev ning selleks puhuks anti meile vaba teema animeerimiseks. Kuna minul oli õhtune vahetus siis veetsin aega kodus. Oleksin hea meelega jalutanud, aga ilm oli selline vesine ja külm, et miski ei kutsunud õue jalutama.

Sel päeval tuli ka teade Islandi geniaalsusest- vulkaanist. Kaspar Jancis jäi lennukist ilma ning otsustas meiega siin koos aega veeta. Üldine meeleolu oli positiivne kollektiivil ning erilist muret ei olnud, sest eelneval õhtul oli Clemonce teavitanud meid siinsest basseinist, mis on öösiti ka avatud ja tudengitele alati ja igati tasuta. Oli mida oodata peale animeerimist.

Kui lõunal enne animeerimist toimuvale ette kandmisele läksime, siis ei osanud keegi vist oodata, et härras, kes meile oma asju näitama hakkab on midagi sellist nagu ta oli. Üks inglismaa arvuti graafik, kes teeb oma pävatööna ravimi-firmadele uute ravimite tutvustamis ja selgitamis animatsioone. Kõigil oli väheke ebakindel tunne, aga suutsime head nägu hoida. Sest olgem ausad, ega ma sinna ta pere pilte ja tema tagahoovis kasvavates kanadest ning eelmise aasta reisist prantsusmaale pilte vaatama ei läinud, aga neid nägi ka omajagu. Tundus kuidagi kohmetu loeng olevat, kuni hetkeni, mil tema ning Walesi kooli õpetaja hakkasid rääkima visuaalsest seletamisest. Eelkõige suunati see meie ja Eesti animatsiooni pihta üldiselt. Nimelt olevat meie filmid ja stiil ning montaaž sedavõrd halb, et inimesed peavad kaasa mõtlema filmile. Pean tunnistama, et minu lõug prantsatas küll pikki põrandat sellise ütluse peale.
Veel enam, härrad inglismaalt seletasid seda vähihaige seitsmeaastase najal. Nimelt seletaks eesti animatsioon piltlikult lapsele sedasi nagu täiskasvanu täiskasvanuga- püüdes anda informatsiooni mõtlemis ajaga ühel hetkel. Nende kultuuri pildis oleks see sedasi, et lapsele näidataks lõbusat värvilist multikat.
See oli imelik loeng. Pärast seda tekkis tohutu isu näha nende kooli õpilaste töid.

Pärast läksin siis Ditaga animeerima. Olles vabas teemas, otsustasime eksperimenteerida erinevate võimalustega, kaamera liikumine, erinevad võtted ja muud sarnast. Seda oli eriti vahva teha ja möödus mängulise lõbususega.

Pärast seda läksin läbi halli udu koju ning ruttu basseini. Meie seltskond oli järgnev: mina, Mikk, Jaagup, Kaspar Jancis, Martinius, Helen, Anu-Laura, Oovart, Clemonce, Marion, Casper ja mõned tundmatud veel.

See bassein asetus mäe jalamil ning seinu katsid suured klaas aknad. Õues oli pime ja udu oli ära läinud. Seega oli ilus taevas ning sädelev linnake tuledes. Bassein oli 25 meetrit pikk, aga see eest küllaltki sügav, kuna ühes otsas olid viie meetrised hüppe tornid. Clemonce pani oma kokku pandud plaadi peale ja tuled pandi kustu nii, et ainult õrn valgus jäi sinna koos linna kumaga. See on vaieldamatult kõige ägedam basseini kogemus, mis minul on olnud. Ma hüppasin isegi hüppe tornist vette ja nautisin seda.
Enne keskööd lahkusid meie väljamaalastest kaaslased ning jäi ainult meie oma seltskond. Me lõpetasime päris öösel, ehk peale kahte millalgi, ei mäleta päris täpselt.

Peale ujumist oli ääretult mõnus tulla mööda tänavat sada meetrit ja astuda Porsche'i sisse. Selle saja meetri jooksul sai räägitud päris mitu korda sellest, et miks me ujulast midagi varem ei teadnud, ega saunast.

Kodus ootas mind mu mõnus voodi, mida ma ka kohe nahhaalselt ära kasutasin. Uni tuli hea ja kosutav.

Sven.

14.04.2010

12:11(eesti aja järgi)

Volda

Hägune kolmapäev.

Seoses viimaste päevade sündmuste ja siinsete juhtumistega, mäletan kolmapäeva häguselt. Nukral kombel ei teinud me tol päeval pilte. Akud olid kõigil tühjaks tiksunud, selpäeval nad siis laadisid kõik käsikäes.

Küll aga animeerisime midagi põnevad- inimene vs. gravitatsioon, ehk siis purjus inimese liikumine. Teistelt tuli päris mitu elutruud ja koomilist sissekannet, aga minul see nii hästi välja ei tulnud, et seda mainida tasuks.

Õhtul oli meie Porsche ees grill- õlled, prantsuse neiude poolt püütud ja tehtud kalad, türklase poolt tehtud hot-dogid. Muidugi läksime pärast seda oma seltskonnaga sauna. Ooh, saun- milline õnnis nauding.

Õhtu lõppes tasase vestluse ja dokumentaal filmiga.

Ja selline oligi meie kolmapäev.

Sven.

13.04.2010

2:25(eesti aja järgi)

Volda

Sädelev teisipäev.

Nagu eelneval päeval olin Heleni ja Anu-Lauraga kokku leppinud, läksin hommikul kümneks nende koju, Kolasesse Majja. Seal tegid tüdrukud mulle imelise kausitäie putru ning moosisaia pealekauba. Pajatasime natuke juttu kohalikust kodusest õhkkonnast ning nuku animeerimis mängulisusest.

(Kollane maja on üdini kodune. Ta lihtsalt embleb sind oma olemusega.)

Pärast seda hakkasime üks haaval läbima plaani, mis meil neiudega loodud oli. Esiteks külastasime Volda teise-käe poodi. See oli kahetsusväärselt minimalistlik ning üle-rahvastatud teenindajatega. See eest pakuti meile teed ja vahvleid karamelliga. Poodi pidasid vahvad vanad tädikesed ning nende hoolealune mustanahaline neiu darfuurist(oli vist). Müüdi imekombel kõiki erinevaid piibleid, kristliku sümboolikaga kööginõusi, klaase, bokaale, kausse, vaase, särke, raamatuid, maale, kujukesi. Ühesõnaga, kõike mida saab kristliku sümboolikaga ilustada, seda nad pakkusid. Ahjaa, muidugi oli seal paar teevee keedukannu, külmkapp, kristliku räppi plaadid, mudelautod ja vahvlimasin. Ainus mis ma selle seiga juures võibolla oleks tahtnud teisiti teha, oleksin võtnud üles mõned fotod teenindajatest.
Ahjaa, neiud said sealt endale kaks malmist lillepoti vaasi.

(Kohalik elumaja postide otsas.)

Pärast seda nägi meie tegevuskava ette kalandus poe otsimist. Neiudel oli oma nukufilmide tarvis vaja kärbseid- nii veider kui see ka ei kõla. Igatahes, ekslesime mööda Voldat, proovides leida kalandus poodi, kuid asjata. Meie õnneks saime teepeal kokku Zack'iga.

(Zack mõne päevataguse peo viimase taarakotiga.)

Edasi läks kõik juba hõlbsalt. Zack viis meid kala poodi ning saime teada, et siin linnas ei kasutata tehis-sööta. Piilusime veel mõnes poekeses ringi ning ostsime küpsist. Siis läksid meie teed Zackiga lahku ja meie tüdrukutega tulime Porsche'i süüa tegema.

(Anu-Laura ja Helen teavad, et sellel tänaval tuleb olla ettevaatlik.)

Lõunaks tegime kartuli putru ja kalkuni kotlette. Viimased on siis kõige odavam lihatoode, mida siinsed poed pakuvad. 50 kohalikku raha annab seitse matsakat kotletti. Päris nadi, aga maitsemeeled töötavad.
Saime oma söödud just ajaks, mil pidime hakkama kooli minema. Tänane presentatsioon oli Kaspar Jancise oma. Need kel pole aimu, kellest jutt, siis uurige eesti anima maailma või otsige Kriminaalse Elevandi nimelist ansamblit. See oli vahva esitlus.

Igatahes, pärast seda oli meil taaskord kavas animeerimine. Seekord oli ülessandeks teha paaris tööd. Kaks meest bussipeatuses- üks on rahulik ja teine närviline.

(Dita animeerimas Robertit.)

See ülesanne ei olnud ehk kõige paremini tehtud, aga taaskord oli väga lõbus. Dita on väga hea kaastööline- vastutulelik ja puha. Igatahes, sai palju nalja ja naerda, tekib mulje, et nukufilmi tegemine ongi üks suur mäng, mulle meeldib see mõte.

Pärast seda lonkisin koju, kus sain süüa oma viimase kartulipudru lõpu viimase kotletiga. Aga vaatamata sellele oli ennist enne koju tulekut ostnud poest paki õlu, sest ei tohi unustada, oli sauna õhtu. Ilmselge vandenõuna jäeti terve eelnev nädal meile ütlemata, et siin Porsche'is on saun. Igatahes, nüüd, mil teada saime, veetsime mõnusalt terve õhtu saunas- jõime vaikselt õlut ning vestlesime maailma teemadel. Seltskond oli omane- mina, Mikk, Jaagup, Kaleb, Suzann ja Martinius. Kui saun läbi sai, kutsusid prantsuse tüdrukud endale külla, teised olid väga väsinud seega läksin Jaagupi ja Mikkuga meie ühika viimasele korrusele, kus nende ruumid asuvad. Istusiem köögis vist kella kaheni välja, jõime nende enda kootud koduõlut(geniaalne mõte!).

Seega, kui ma lõpuks voodisse jõudsin, olin väsinud ning teadsin, et järgmine päev pean üheksaks animeerima minema. Silmad lausa liuglesid kinni ning uni puges rõõmsalt põue.

Sven.

12.04.2010

2.11(eesti aja järgi)

Volda

Turbo esmaspäev.

Esmaspäeva hommikul kell üheksa hakkas pihta töö, mida me tegelikult siia otsima ja proovima tulime- animeerimine. Sai valida kas arvuti (CGI) või nuku (Stop-Mo) animeerimise vahel. Nukk on lõbusam, eeldasin ning valisin nuku. Nuku animeeriad jagati kahte rühma- mina olen esimeses. Seega, esimene rühm esmaspäeval pidi ilmuma kell 9eksa kooli ja kella kaheni animeerima. Seda kõike siis kohaliku aja järgi.

Omakorda jaotati rühma siseselt inimesed paarideks- minu paariliseks sai Dita, Tšehhi neiu, kes on siin vahetusõpilasena ning õpib animatsiooni. Saime ülesandeks animeerida tegeleast, kes vaatab ühele poole, ei märka midagi, vaatab teisele poole, jälle midagi. Siis vaatab otse enda ette ja märkab sind ning lehvitab. Igaüks pidi selle eraldi tegema nii, et Dita tegi esimesena, siis tegin mina. Jõudsime ilusasti ajaga valmis ning võin julgelt väita, et nautisin seda- südamest.

(Mina ja Justin, minu nukk.)

Panin oma nukule ka nime, sest tuli välja, et ta tahtis peale vaataja märkamist sooritada mõned populaarsed poiste-ansambli tantsuvõtted. Pärast seda näidati meile kohaliku kooli animatsioone. Vahval kombel olin ma neid juba eestis näinud seega midagi uut ei tulnud. Filmid olid läbivalt depressiivsed. Mõni üksik tordiga-näkku film oli ka. Ainus film, mis vähegi elevust tekitas oli ilma tõlketa nukufilm. Selge see, et kõik norra tudengid muigasid vahutavalt naerda.

Õhtu veetsime meie Porsche's. See on muide meie ühika nimi. Siin me siis tegime väheke süüa ja vestlesime maailma valupunktide üle juurdlevatel teemadel. Õhtuks olin omajagu väsinud ning tundsin rõõmu voodist. Ennem seda vaatasime muidugi Mikkuga ühe black-metal dokk filmi ära.

Mina võisin seda endale lubada, minu päev algas homme alles kella kahest. Ja sellise vahva mõttega ma ka uinusin.


Sven.

11.04.2010

12.59(eesti aja järgi)

Volda

Imeline meeleolu.

Olles teadlikud, et meil tuleb vaba pühapäev plaanisime juba varakult, et pühapäeval vallutame Volda kõrval oleva mäe. Imekombel tuli meile Norra ilmataat tee peale vastu ja andis imeilusa ilma, päikse ja sooja maheda tuulega.

(Meie vahva matka-seltskond oma teekonna algul.)

Juba suhteliselt mäe jalamil oli juba näha ilusasti linna ja selle paigutust. Meie teravad kotka-silmad märkasid kohe kõik majad kus me sees olime üldse olnud terve eelneva nädala jooksul. Järgneva pildid peal võib näiteks näha Volda ülikooli kõiki nelja hoonet.

(Kuusepuu ladvast vasakule jääb selline ümar hoone ning selle kõrval vasakul pool on kolm suhteliselt ristkülikulist hoonet- see on Volda ülikool.)

Mõned hetked pärast seda leidsime mingi pikniku väljaku kuus puust katusealuse ja pinkidega. Seal me tegime oma esimese pausi, sõime vorstivõileiba ja jõime vett. Kuid norra Oovart kannustas meid edasi rühkima, seda me tegimegi.

(Leidsime aega peatuda oja kõrval. Vesi oli maitsev aga külm nagu kosmos.)

Järgnev tunniajane teekond viis meid keereldes kõrgemale mäe otsa. Kuid ükshetk lihtsalt ei kannatanud vööni lumes edasi sumbata ja otsustasime vähesema lumega koha otsida ja lõke teha, mille tarvis enamus meist ka puuhalge tassisid.

(Lõke tundus ainsa pelgupaigana siin tundras.)

Nagu pildi pealt aimu võib saada, oli enamus seltskonnal jalas vaid ketsid või kevadtossud, tulemus oli läbimärjad jalad. Nii siis kõik tasapisi oma jalgu soojendasid lõkke ääres. Teised leidsid lohutust jälle Vana Tallinna pudelikesest.

(Oli ka neid, kes leidsid sooja ka traditsioonilisest norra mägi-piibust.)

Olime seal tipu lähedal arvatavasti tunnikese ning siis hakkasime alla tulema. Kavalalt ja eestlaslikult otsustasime tulla otse, olime kümne minutiga seal, kus alustasime. Siis sai selle üle naerda ja "sõbralikult" võõrustajaid tögada. Nagu nõia väel kandsid kõikide jalad neid otsemaid koju, kus ootas mõnu soe dušš ja kuivad ning soojad riided. Vaatamata meie kõikide karmile pingutusele ei jäänud mitte keegi haigeks.

(Kollase maja uneudune õhkkond pühapäeva õhtul.)

Õhtul külastasime kõik koos Kollast maja, jälle. Seal peatuvad siis Helen ja Anu-Laura. Tehti üheskoos pastat tomatikastmega. Aga mägi oli kõigist oma osa võtnud ning seltskond oli pool-unes tuikuv tarretav mass. Seega vedasid kõik ennast mõistlikul ajal koju ning asuti nautima ausalt teenitud und.


Sven.

10.04.2010

1.00 (eesti aja järgi)

Volda

Ilus Laupäev.

Nagu eelnevalt kokku lepitud, läksime poistega üheteistkümneks kooli ette, kus meid ootas imeline buss ja veel vahvam norra bussijuht. Oma hiilgava paarisõnalise ingliskeelse sõnavaraga suutis ta seletada lähipiirkonna ajaloo, norra keele keerdkäigud läbi ajastute ning praegused suuremad mured keelepoliitikas. Lisaks sellele jagas ta ka oma tarkus lapsepõlvest, mil norra poistel ei olnud suuski, vaid suusahüppe suusad, kõik poisid hüppasid.
Jõudsime peatselt vahvasse väikesadamasse, Saebó'sse, kus meid ootas päris keskpärane loodusvaade ning paat fjordis.

(Suzanne ja Kaleb, Norra räpi-maastiku uus kuum duo.)

Imeline sõit fjordil pani nii mõnedki suud ahhetama ja niid mõnedki oma pilti-kraapureid aktiivselt kasutama. Võeti pilte nii kaameratest kui telefonidest kui võtmehoidjatega- kõigega.

(Mari "Bamby" ja Clemonce jahtimas saaki silmapiiril.)

Isegi suutsin mõned pildid krabada küllaltki keskpärasest loodus-keskkonnast. Julgen võrrelda suure munamäe mastaapidega, juhul kui võrrelda teda kükitava mannateraga.

(Mulle meeldisid mu silmad sel hetkel, väga.)

Vaatamata imeilusale ilmale, meeli ülendavale loodusele ja hindamatule kaaskonnale oli miski siiski väär- see oli karm ja jäine põhjamaa karge külmus.

(Mari "Bamby" ja Jaagup "Püssipoiss" elamas välja oma lapsepõlve unistust.)

Jõudsime ühe paiku Christian Gaardi, ilus väike restoran, mille ehitasid vennad, kes peale kahekümne aastast vanglakaristust otsustasid kuskile arusaamatusse kohta ehitada restorani, kuhu pääseb ligi ainult paadiga üle fjordi. Kahjuks kahe aasta-taguse kaotuse tõttu oli nüüd ainult üks vend, aga koht oli imeline. Nad olevad kogu hoonestiku oma kätega ehitanud, see meenutas rohkem küla oma mastaabilt, kui restorani. Seal olles võtsime aega, et tutvuda nii vaatega kui ka üksteisega.

(Omamoodi eesti-pande. Mattias, Jaagup, Suzanne, Martinius "Papa", Anu-Laura, Mari "Bamby" ja Sven "Tõnis". Paremal trügis pilti kanadalasest Rick, muidu on täitsa muhe vana.)

Muidugi on restorani mõte ka keha kinnitada, seega loogiliselt võttes saime seal süüa kah. Pakuti mingit ebamäärast norra ürgselt traditsioonilist toitu, roiskund kala suppi. Idee seisneb selles, et kala on kaks päeva verandal, siis puhastatakse, tehakse mingi vedel kaste- patta ja tulele. Kutsuti siin seda Bacalao'ks. Tõlgiti seda kui kala suppi, kala-kastet ja ei tea mis moodi veel. Vaatamata supi vihjele, võtsin saapa säärde ja proovisin kah.

(Bacalao, kogu oma hiilguses, või noh, nii kauaks, kuni seda jätkus. Nam-nam.)

Pärast imehead maiusrooga, paari õlle ja vedelemist päikse käes peilisime välja lähedal asuva tursitidest eemale jäetud atraktsiooni- kiige. Ehk suudab mu nägu fotol seda kuidagi edasi anda, aga oleks see füüsiliselt loogiline, oleks mu pea plahvatanud ägeduse tunde ülevohavast kogusest.

(See seal on mägede-poeg.)

Ja muidugi jõudis aeg kätte, mil pidime teele asuma, sest paat ilmus silmapiirile. Oma hinges aga tundsime kollektiivselt, et midagi on valesti, midagi mis on meie hinge suureks osaks jääb sinna Christian Gaardile. Seega otsustasid kolm häbelikku ja äärmiselt eba-spontaanset isikut jätta oma viimsegi mõistuse raasu sinna samasse maha.

(Nathan, Clemonce ja Jaagup peatselt avastamas mõiste "jää külm" uut värskemat versiooni.)

Minu tagasilöögiks osutus see, et mul ei olnud ujumis-tarbeid ning rumala peaga olin ennist käega vett katsunud. Need kolm hiilgavat isiksust kurtsid hiljem selles üle, et küll tundus, et miski kukub jäädavalt otsast ära, et süda jääb ette teatamata ajaks seisma ning jäsemed otsustavad streikima hakata- aga vaatamata kõigele sellele sulistasid nad ennast jääst välja ja tõusid erksamalt kui kunagi varem.
Tagasitee oli sama ilus, kui tulek ning kõigi silmis oli näha kurba sädet. Vaatamata sellele olid siiski kõik parajad rõõmurullid. Tagasi koju jõudes valmistasid kõik ennast ette suureks peoks- õhtul kutsusid Lars ja Zackerhias(või kuidagi sedasi näeb see kirjapilt välja) enda häärberi grillima. Too õhtu oli väga temaatiline, mängisime võrk-palli, grillisime maisi, kuumasi koeri, hamburgereid ja muud ägedat. Pandi peale äge tantsu muusika ning pidu venis kurjakuulutavalt pikale rappudes lõbusas tantsumöllus.
Siiski otsustasime Jaagupi ja Mikkuga ükshetk kodu kasuks ning vantsisime läbi öiselt ilusa Volda koju. Uni oli vapralt välja teenitud ning ennem kui arugi sain, olin suubunud unede maailma, kus sattusin Katuga pannkooke küpsetama.

See oli ilus päev.


Sven.

09.04.2010

01.54 (eesti aja järgi)

Volda

09.04.2010

Koondame kokku siis kurikuulsa reedese päeva. Sel päeval lõppes meie töötuba Robert Bennetiga. Kuid ennem seda jõudsime läbi võtta mõned vahvad punktid.

(Vestluspaarid võitlustules.)

Viimase päeva ülesandena saime luua vestluspaarid ning proovile panna oma vestlus oskused. Esimesed tund aega tuli vestelda nii, et ühe vestleja pea on totaalselt liikumatu pool tundi ja siis vahetati. Sain endale hiilgava vestluskaaslase, Mattiase. Saime ülesandega päris üle-keskpärase hästi hakkama. Siis läks asi segaseks. Üks vestleja pidi olema liikumatu(a) ja teine pidi olema jalad kõõrdi, käed põlvedel, ja looma silmkontakti ja selle purustama ja nii hästi kiiresti pool tundi(b). See oli päris tüütu ja väsitav. Aga näitas kui väga inimene loob oma füüsilise liikuvuse ja seisukoha oma meeleolu või sundtunde järgi.
Rääkisime peegeldamisest taaskord ning tutvusime vestluse tähtsamate osadega. Seejärel vaatasime ühiselt ära filmi "Sexy Beast", mis on lihtsalt lihtsuse mõttes geniaalne film. Kuigi pean nentima, et filmi alguse ja lõpu vahel juhtub palju, kuid jääb vastupidine mulje. Igatahes, selle ära vaadanuna läksime oma pandega läbi Kiwi ja meie poole pitsat tegema. Pistsime kere korralikult täis ja panime ennast peoks valmis, selle pärast, et Walesi poisid kutsusid enda poole peole.

Ja siis me rändasime sinna nende koju mäe jalamile ja jalgpalli staadioni kõrvale. Mängisime vutti, ja siis lõputu varana pakatavat Walesi joomismänge. Lihtsamad neist olid "P & S", "Swush" ja "Fuzzy Duck" ning kurjakuulutav "Centurion". Pulli sai meeletult ning nii mõnigi kohalik ja võõramaalane leidis ennast kitsast olukorrast, kus nende keha ei pidanud enam meeletutele alkoholi kogustele vastu ja purunes tuhandeks killuks kuskile seina äärde.

(Ainus viisakas pilt peost.)

Tutvustan siis mänge:
"P & S". Ehk siis mäng käib mööda päeva, peab ütlema sõna ning temale järgnev mängija ütleb sõna, mis tuletatakse eelnevast. Aga ei tohi kasutada sõnu mis algavad P või S tähega. Kes teeb vea tähe kohapealt, mõtleb liiga kaua või ei suuda mõelda välja loogiliselt seonduvat sõna, peab jooma.
"Swush". Mööda päeva. Mängija alustab parema käega vasakule viibutades ja öeldes "Swush". Käib niikaua ringis, kuni keegi teeb "Schboing", mis jätab siis ühe mängija vahele. Seda tehes peab "Schboingija" käed taevapoole sirutama. Ning siis on ka lihtsalt "Boing", tõstad käe ette ja paned ringi teistpidi käima. Nii ongi. Kes teeb vea, ei pane tähele või jokutab, joob.
"Fuzzy Duck". Mäng käib mööda päeva. Peab ütlema Fuzzy Duck. Niikaua, kuni keegi ütleb "Does he?" Mis peale läheb ring tagurtpidi käima. Ja siis peab ütlema "Ducky Fuzz". Kes on ingliskeelega rohkem sinapeal, saab ilmselt aru, et teatud ebakainesuse staadiumis segunevad tähed liiga ebanormaalselt võimsalt omatahtel, et ennem kui arugi saad, püüad totralt öelda "F**k he does!?". See oli päris naljakas.

Igatahes, õhtu möödus mänguda, uute ägedate tutvustega Hollandist, Poolast ja Norrast. Üks hetk leidsime Kalebiga, et oleme liiga "sodid" ja võtsime nõuks koju marssida. Vedasime Suzanni ka kaasa ning jõudsime peatselt ja muretult koju. Volda on muretu väike linnake. Kuigi, pean tõdema, et unustasime Mikku võtmeta peole. Aga sellest ei olnud hullu, sest kui ta vara vara hommikul koju jõudis, helistas ta põõnavale Martiniusele, kes unesegaselt Mikku sisse lasi. Lõpp hea, kõik hea.

Hommikul pidi ärkama kell 9, et jõuda bussile, et minna paadimatkale. Viis tundi und kõlab loogiliselt.


Sven.

08.04.2010

20.20 (eesti aja järgi)

Volda

08.04.2010

Kuna see päev jäi mul vahele, siis pean nüüd selle kiire kokkuvõttega kajastama. Niisiis, lähme loo juurde.


Hommikul jagas härra Bob meile ülesande, kus pidime valima endale paarilise, kellega me see nädal polnud varem rääkinud või kui siis mitte eriti põhjalikult. Valisin endale paariliseks Tomase, slovakkia animaatori, kes õpib Walesis. Ootasime taaskord kukkumist või midagi väga otsekohest, aga saime palju põnevama ülesande. Korda mööda, tund ja 15 minutit ühe paarilise kohta, pidime silmi kinni hoidma ja Voldat avastama. Ehk siis Tom pani silmad kinni ja ma juhatasin teda tund ja viisteist minutit läbi linna. Pidin laskma tal erinevaid asju katsuda, mida ta pidi ära seletama siis. See oli päris naljakas, lasta tal autosi ja asju katsuda. Muidugi oli lõbus ja puha, lõpetasime oma teekonna mere ääres, kus me kohtusime Nathani ja Suzanniga, kes nautisid porgandikooki.

(Esiplaanil Tom, taustal Nathan ja Suzann.)

Ja siis tuli kord minu kätte, pidin tund ja viisteist minutit olema pime. Võin kinnitada, et see oli sama hirmuäratav, kui ka lõbus kogemus. Esimesed viisteist minutit tuli harjuda sellega, et varjud ei ole mitte seinad või autod, mis sul ees on, vaid lihtsalt varjud. Aga pärast harjus täitsa ära ja ei häirinud isegi see, et mu paariline ajas paremat ja vasakut segamini nii, et tihti marssisin otse autosse või põõsasse.

(See pilt sai tehtud olles pime.)

Pärast seda tegime lõunapausi. Me Mikku ja Kalebiga läksime koju, et teha endale üks imeline eine. Ja seda me tegimegi. Tagasi minnes oli Bobil meile varuks hulgaliselt üllatusi. Alustasime nähtamatu köie veoga, loodan, et see on õige sõna. Ja siis läksime sujuvalt üle hüppenöörile, algul kujutletavaga pärast aga õigega.

(Clemoncé ja Helen pürgimas rekordi poole.)

Pärast seda läksime tagasi köie veo juurde. Esimesena astusid võistlustulle Kitty ja Jaagup.

(Jaagup on veel juhtpositsioonis.)

Ennem kui keegi aru sai, mis juhtus, toodi välja päris köis ja läks alustati tõelise köie veoga.

( Nathan ja James vastasseisus.)
(Kogu pande spontaanselt valimas poolt.)

Kui see läbi sai, siis olid kõik omadega pea, et läbi. Läksime kodust läbi, käisime pesus ja siis tuli juba tagasi koolimajja minna, et vaadata Walesi õppejõu filme. Aga selle asemel, et ta oma üllitisi jagaks, pidas ta meile loengu sümbolistikast ja pildi ja kaadri kasutusest filmis. See oli väga äge loeng, ta näitas sinna juurde parimate filmide klippe, mis olid briljantsed just sümbolistika, värvi, ja kõige muu kasutamisel, et toetada lugu. See oli meeletult kasulik. Härras lubas anda mulle oma blogi lingi homme, siis julgen seda teiega ka jagada.
Seejärel läksime poodi ning korjasime seal söögimaterjali. Oli plaanis minna "kollasesse" majja, teha pannkooke ja neid jultunult sisse pugida ja nii läkski. Kuid ennem veel...

(Anu-Laura, Kaleb, Martinius ja peidetud Helen ning poolik Mikk tutvumas Peo-Kassiga.)

Ja selline oligi see neljapäev. Öösel ühe paiku jõudsime koju ja pugesime väsinult põhku.

Sven.

08.04.2010 (hiline öö)

1:16 (eesti aja järgi)

Volda

08.04.2010

Järjekorde imeline päev siin muinasjutulisel maal. Täna puges hinge tunne, et Volda on enda oma. Kõik tänavad ja kurvid, majad ja inimesed tunduvad loogilised ja ootuspäraselt õiged. Orienteerumine siin on hõlpsam kui Tallinna vanalinnas. Peamiselt hoiab trajektoori ja kindlustunnet suured Mürakad, Ürgrahvas silmapiiril.

Kuid ehk oleks õige aeg tutvustada siinset õppetööd. Iga hommiku kell 10 kohaliku aja järgi ilmume kooli, seal veedame tööd rügades neljani. Vahepeal on meil tillukesed pausid, aga peamiselt saame tunda füüsilise pingutuse magusat külvi.
Meie imeline juhendaja on Robert Bennett. Ta õppis kurikuulsa Etienne Decroux'i käe all ning mehe kehaline liikumine, selle kasutamine ja verbaalsed võimed ületavad tajutavuse piire. Tema karismaatiline maneer ja väga võimas domineeriv isiksus on väga nauditav, sest ta tekitab tunde, et kõik on naljakas. Imeline on see, kuidas harjutusi tehes teeb ta kellegi üle nalja, kes teeb valesti või totakalt ning väga ülepingutatult jäljendab ta oma "ohvrit". Aga olles seda jäljendust ise kogenud, võin julgelt väita, et hetkekski ei tundnud ma ennast ebamugavalt. See oli naljakas. Ta õpetab nalja nägema naljana, aga ilma, et ta seda välja ütleks.

(Robert Bennett oma hiilguses. Osav silm loeb tahvlilt välja mõne hea raamatu nime ja autori.)

Sellises vahvas klassiruumis veedame oma aega kuus tundi päevas. Tuleb ette roomamist, hüplemist, maadlemist, aegluubis tormlemist, peegeldamist. Tegu on meeliülendava programmiga.

(Robert koos Larsi ja Toke'ga selgitamas, kuidas oleks võimalik teineteist peegeldades petta publikut selles, kes liigutusi juhib.)

Pärast tänaseid tunde läksime Miku ja Jaagupiga linnapeale, võtsime mõned õlled ja siidrid ning söögipoolist ja marssisime mere äärde. Leidsime praamisadama lähedal mõnusa vaikse kohakese ja seadsime end sisse.

(Jaagup juurdlemas vaalade püügi üle Norras.)

Seejärel vantsisime tagasi kooli, kus vaatasime kohaliku Volda kooli animatsioone. Me Mikuga jäime magama ning saime mõnusa tunni ajase uinaku omanikeks. Seejärel suubusime oma seltskonnaga meie korterisse, tegime läbipaistvatest nuudlitest süüa ja pugisime kõhu veidraid asju täis. Mängisime äraarvamis mängu, sellist, kus iga mängija otsaesisele pannakse sildike, kus on kirjas mingi objekt või asi ning jah või ei küsimusi küsides tuleb ära arvata mis sa oled. Sedapuhku olin mina "nuudlid".
Ja nüüd, peale mõnusat päeva, natuke muljetamist interneti avarustes, võtame hoo maha, külalised läksid ära ja uni kipub jälle peale. Vaatame Mikuga veel ühe dokkfilmi sarimõrvarist ja siis ongi päev läbi.

Homme kirjutan ehk pikemalt, ehk sulg saab lippama, kuid seniks, imeilusat päikselist kevadet!


Sven.

07.04.2010 (vara vara hommikul)

3:07 (eesti aja järgi)

Volda

07.04.2010

Järgnev pilt on üles võetud meie vahvast häärberist, mida tuntakse meile antud kaartidel kui "ala 2". Tegu on köögiga, satuksite sinna kui siseneksite välisuksest. Vasakule jääb minu ja Miku tuba, paremale Kalebi ja Martiniuse asumaa.

(Öö hämaruses napsatud pilt.)

Hommikul kui ärkasime, sõime pitsat, mille me eelneval õhtul olime ausa näoga oma koju toonud. Ning koheselt hüppasime pea eest Volda tänava avarustesse. Pilt mis meile avanes oli väga muljetavaldav. Igas ilmakaares kõrguvad mäed ning majad ja inimesed meenutavad elu rahulikult unelevalt postkaardilt.
Jõudsime muidugi lõpuks ka oma tundi, õigel ajal ja sukeldusime kohe harjutustesse ja näitlemis-anima maailma. Kompasime uljalt usalduse piire ning tegime püüdmise mängu- tegevus, kus üks isik seisab teise taga ning ees olija kukub rahulikult tagasi ning tagumine püüab ta otseloomulikult kinni. Peale pikka hommikut lasti näljased animaatorid ka sööma, muidugi tuleb arvestada, et kõik on kinni makstud.

(Rõõmsad animaatorid kõtut täis pugimas.)

Tund muidugi jätkus ning saime veel hulganisti harjutusi teha, laipa tõsta ja vedada, mängida läbi viite inimese teadvel oleku staadiumi. Väga väga äge härras juhatab käesolevat workshopi, meenutab äärmiselt Dustin Hoffmanni. Peale tunni lõppu läksime linnaga tutvuma. Leidsime väikse vahva Kiwi poe, soetasime mõned õlud, puuviljad ja moosi ning suundusime vee äärde, et istuda, jutustada ja nautida maruvahvat loodust.

(Animaatorid hüplemas halva ajastuse saatel.)

Seejärel naasesime taaskord koolimajja ning Priit ja Olga leidsid, et oleks paras aeg kõigile oma uusimaid filme näidata. Päris vahva oli vaadata, aga omajagu väsimust oli kannule jõudnud ning pean tunnistama, et kolme filmi vältel magasin kaks ja pool filmi. Aga see on väga hea tulemus, ärge mõistke mind valesti, see on hea tulemus.
Hiljem läksime poodi, ostsime pastat, juustu ja muud nassvärki ning suubusim Jaagupi ja Mattiase eluasemesse, kus me kõik koos suure pastaroa valmistasime, sisse sõime ja ennast uhkena tundsime.
Kohale ilmusid ka meie vahvad Walesi kolleegid, kes otse loomulikult oma viinad, jaegemeistrimehed ja veinipoisid välja võlusid, tõotas tulla midagi absoluutselt arusaamatut. Kuid Mattias oli väheke külma kaasa toonud mere äärest ja tahtis magada, et see palaviku poiss välja saada. Seega võtsid Walesi kolleegid meil sabast kinni ja viisid enda majja külla, kus toimus väikest sorti sotsiaalne pralle.

(Kaleb on sattunud toiduahela võimsaimaks lüliks.)

Peale selle hiilgava topiste kompositsiooni oli walesi poistel meile pakkuda autobahni meenutavat vestlust, mis tormas nii kiiresti ühest äärmusest teise, et nende järgimine oli enam, kui raskust tekitav. Saime teada, kuidas käib Walesis pidu- mida rohkem asju hävineb, puruneb ja mida rohkem hiina toitu suudkaudu eritub, seda ägedam. Samuti saime korraliku ülevaate nende majapidamis tehnikast, suguelust, harimatusest(mille üle nad eriti uhked olid) ning muud mitte märkimisväärset. Kui me enam ükshetk ei suutnud kaasa noogutada, tulime tulema.
Siin me siis nüüd oleme, oma häärberis, vaatame filmi "The Road", nosime pitsa viimaseid viile ja valmistume vaimselt homseks põnevaks tööpäevaks.

Hetkel aga pean tunnistama, et olen pea, et unne suiukumas, seega suubun peatselt magama.


Sven.

06.04.2010 (vara vara hommikul)

2:46 (eesti aja järgi)

Volda

06.04.2010


Jõudsime lõpuks oma elupaika. Sain osavusega netti ja nüüd otsustasin siia tänase päev kirja panna. Eelnevalt jäime siis pooleli teadupoolest lennujaama. Ega seal midagi erilist polnudki, teised tulid kohale, hüppasime lennuki peale. Istusime kõik mõnusalt lennuki kere lõpus puntis koos ja nautisime oma tund ja kolmveerandist õhulendu.

(Hüvasti Tallinn!)

Oslo lennujaam oli vahva, suutsin seal oma kooserdamisega ära eksida ning seigelda. Tutvusin kahe äärmiselt vahvate ja kenade sõjaväelastest neiudega, kes mulle suurima hea meelega teed juhatasid. Ja otse loomulikult unustasin nendega pilti teha. Saime teistega taas kokku ning suubusime oma värava juurde. Sel hetkel mõistsin, et mu kaugmaa audio kontakt simulaator, elik telefoni on kuskil lennujaamas/lennukis. Väljalülitatuna tunneb ta end kuskil ilmselt äärmiselt üksikuna. Ühesõnaga on see kadunud. Vaatamata vapustavale tagasilöögile suutis seltskond oma meeleolu hoida, isegi peale seda, kui lend tunnikese edasi lükati ja me pidime ainult kolm tundi istuma pingil, kükitama ja seisma randoomselt tillukeses välisooteruumis.

(Osa meie seltskonnast meeleolukasse Maffia mängu sisseelatuna.)

Lõpuks tuli ka aeg meie tillukesse lennumasinasse pardale pugeda. Täieliku feminismi lipulaevana oli lennuki meeskond otse loomulikult naiskond. Kenad noored norra neiud, väga meelepärane.

(Tilluke Printsess suures lennujaamas.)

Kui animatsiooni tudengid Voldasse jõudsid, olid tuled juba kustus. Aga suured mustad mäemürakad olid nii võimsalt oma olemusega kohal, et isegi kui neid näha ei olnud, oli nende ürgset jõudu tunda. Ei jõua hommikut ära oodata, et näha seda, mis siin ümber laiutab.
Lennujaamast lahkudes, mis muide on suurem kui Riia oma, ning Riia oma peaks olema siiski pealinna lennujaam ning Volda oma totaalselt randoomne küla lennujaam, aga võta näpust.
Igatahes, meid pakiti tihedalt hiiglasliku bussi ning anti raske ülesanne täita üksinda seitse istekohta. See oli vahva sõit läbi kottpimeda linnakese. Teepeal oli valgust näha ainult Nordea panga ja Shelli tankla asukohtades.
Jõudsime hotelli, kus ööbivad Priit ja Olga. Ja meie meeleheaks pakuti meile suures koguses pitsat. Selle kõrvale igale ühele üks jook. Näljane animaator on viisakas isend, rapsimata suubusid kõik ilusasti järjekorras pitsalauda, korduvalt.

(Jaabuk, Suzanne ning Kaleb, rõõmsad ja täis kõhuga.)

(Üks näljane Suzanne.)

Tasapisi hakkas meie võõrustaja, Härra Müstiline, meid oma autoga laiali vedama linna erinevatesse osadesse, õpilaste juurde elama. Meie- mina, Mikk "Headshot" Mägi, Kaleb "Contra" ja Martinius "Maffia" valisime endale ühe ühika, mis oli kohe hotelli kõrval, seega jäime meie veel väheke istuma ja "Paha Maa"likku õhkkonda nautima.

(Kohaliku hotelli romantiline restoran oli uhkelt nimetatud "Hos Oss"iks.)

Peale selle äärmiselt silmapaistva avastuse tegemist panime tähele, et olime korraga täiesti neljakesi jäänud, ilmset lähima 100 kilomeetri raadiusesse.

(Mõned hiilgavad mõttekäigud ja...)

Peale käputäie hiilgavate ideevälgatuste järel võtsime nõuks ja jõuks klaasid omapead ära täita õllega ning need sealsamas ka kohe tühjaks kummutada, oma kõrri sedapuhku.

(Mõned kummutamised, täiendamised hiljem.)

Pärast pikka ja rasket mõttetööd ja enesestmõistetavat maailma lahkavat vestlust suundusime üle tänava oma koju. Koridorid sellel majal on omajagu segadusse ajavad, aga ehk oli ka asi meis endis. Igatahes, kohale me jõudsime oma häärberisse ning nüüd leidsin endas tahtejõudu midagi siia väheke toksida ja pilte sorteerida. Ehk homme riputan mõned pildid meie uhkest elamisest.

Hetkel olen aga väsinud, veidike purjakil ja piisavalt lõbutsevas tujus, et lahkuda arvuti küüsist ning minna unele.


Sven.

05.04.2010 - "Magnetid mõjutavad inimese eetilisust."

"Magnetid mõjutavad inimese eetilisust."

Just seda võis lugeda lennujaama ekraanilt, kust jooksid err-i uudised. Olevat kuskil parema kõrva taga selline väike ala, milla mõjutamise korral magnetiga muutuvad inimese eetilised väärtused.

Aga see selleks. Tulin nimelt varem lennujaama, et saada tibake rahu ja võimalust kirjutada. Kell on 16.22 ja lennuk tõuseb kahe tunni pärast ning peale kolmveerand tunnist õhulendu silitab lennuki kere juba Oslo kauaoodatud hingeõhk. Oslo on nagu põrke koht, põrkame sealt läbi, et hüppata taas lennumasinale ja liuelda Volda suunas.

Ja nii algabki kahe nädalane seiklus trollide kodumaal. Lisan alla ka ajalooliselt truu pildi mis on võetud Lennart Meri nimelises lennujaamas autorist, autori poolt rüpperaaliga.


Eks näis kuidas seal väikelinnas interneti levikuga on, kuuldavasti pidavat kuskil kangialustes seda õige hinna eest müüdama. Seniks kuni ma midagi uut siia ei lisa, soovin teile kõigile imelist õhtupoolikut ja paremat homset.


Sven-Tõnis.