Türgi. 23.06.2010

Kaş - Antalya lääne poolseim provints. Selle postkaardi linnakese sadamast saab sõita väikse loksuva paadiga üle avamere poolsaarele, millega puudub muu ühendus kui meritis või siis jalgsi läbi mägede. Sealses poolsaare tipus on tillukesed paradiisi rannakesed, kõikide mugavustega. Sealhulgas ka erinevad vee-transport võimaluste proovimised.
Sealses rannas veetsime enamuse hommikust ning pärastlõunaks suundusime tagasi linna ja sealt juba edasi Tubinate koju. Nimelt külastasime Eduard Tubina poja Eino Tubina ja tema vahva türgi naise kodu. Kuna tähistati Tubina 105endat sünnipäeva(Eduard ise on meie hulgast siiski lahkunud) siis oli plaanis kohalikus amfiteatris üks vahva kontsert erinevate muusikutega. Tubinate külalistemajas veetsime hubase lõuna ning tutvusime teiste külalistega. All pildil on üks tore inglise härrasmees, Peter Winterton, kes pensionieas naudib hobidena reisimist ning Eduard Tubina austamist ning klaverimängu. Taustal on samuti näha klaver mis hiljem viidi kontserdi kohale, kus ta seda ka siis mängis.
Vasakult: tore tädi saksamaalt Petra Vahle, viiulist. Eino Tubin, peremees. Klaverimängija härra Winterton. Beyhan Tubin. Viiuldaja Orhan Ahiskal(www.ahiskal.com) ning tema naine ameerikast, Angela Ahiskal, sopran.
Peale lõuant läksime veidikeseks jalutama, kuid tuul tõusis ja pilved roomasid üle taeva, läks külmaks ja seega naasesime tagasi tuppa.
Kui hiljem hakkasime sõitma amfiteatri poole, siis meie pisukeseks šokiks avanes autoaknast järgnev vaade. (Muide, tolle poolsaare sees oligi eelpool mainitud paradiisi rannake.) Härra Winterton oli meiega kaasas ning eelseisev vabaõhu kontsert tundus tulevat vapustav, tornaadod, äikse torm ja magus paduvihm ning ei tasu mainimata jätta pisukest tuult, kes olevat juba proovi ajal muusikuid kimbutanud ning nende noote salamahti üle amfiteatri lennutanud.
Kuid kõige kiuste oli kontsert geniaalne. Tuul oli üpris tasane(kuigi noote tuli ikkagi pesulõksudega kinni panna), vihma ei sadanud ning amfiteatri istmelt avanev vaade merele oli erakordselt vapustav, sest just meie eest mööda merd liikus läbi kõige suurem torm ilmselt maailma ajaloos ning meie väike kontsert jäi sellest täiesti puutumatuks. On ikkagi midagi väga erilist kui istud, kuulad klassikalist muusikat ning tagataustal möllab torm, lööb vahetpidamata välku ja meri helgib kord punaselt, siis siniselt ning teinekord kollaselt. Imeline.
Hiljem, kui pimedamaks läks, vaibus torm ja taevasse puges muinasjutuline vaade. See oli õhtu mida ei saa unustada. (Muusikud: Viiulil- Orhan Ahiskal, Can Özhan, Onur Akalin, Eda Özcan. viola- Petra Vahle, Erkmen Karagül. Cello- Vahur Luhtsalu, Eren Güllü, Benan Ayvaz. Kontrabass- Ömer Faruk Dede. Klaver- Peter Winterton. Sopran- Angela Ahsikal.) Tänud muusikutele kes vaatamata tuulele ja klammerdatud nootidele suutsid selle õhtu imeliseks mängida.

Peale kontserti käisiem Salajases Hoovis hilistõhtustamas. See kõik oleks möödunud rahulikult ja nautlevalt kui mina ja Karl ei oleks otsustanud süüa pipart. Järgnevad paar päeva olid maitseelundid delikaatselt tuimad. Kuna samal ajal tuli televiisorist Austraalia mäng kellegi teisega(ehk oli serbia) , siis arvasid kohalikud kelnerid vist, et me nutame Austraalia võidu pärast. Nii ei olnud.
Kokkuvõttes oli hea jõuda Tubinate külalistemaja sängi ja lasta pipral unega ära lahtuda.

Sellega seoses soovin edasi anda oma virtuaalsed tänuavaldused lahkele pererahvale- Tubinatele.