22.06.2010
Teadupärast olime olnud päev varem ühes kõrbelaadses rannas, see oli imeline. Järgmine päev, nagu varsti piltide pealt näha võib, olime me paar kilomeetrit paremat kätt samast rannast, iidses linnas Olymposes, kust Poseidon jälgis Odysseuse põgenemist Calypso saarelt. Ei saa olla kontrast nii müütiliselt tohutu, kuid seda ta siiski oli- olime jõudnud dzunglisse. Seal leidus siiski mingeid vihjed just nagu oleks selles kohas õite ammu olnud mingit sorti tsivilisatsioon.
Kuid meie õnneks jooksis läbi dzungli ka kokku kuivanud jõgi, mida mööda saime tasapisi merele lähemale.
Säärastes olukordades tunned ennast tundvat tunnet ning lausud vaikselt- mees nagu mägi.
Dzunglis tallel olev mälestus tsivilisatsioonist on kohati päris otsekohene ning ilmutab ennast üpriski julgelt.
Igal tsivilisatsioonil on oma moodus leidmaks omale hukk. Tihti peale on see iseenda rumalus, mis sillutab teed unustusse, kuid mõnel erandjuhul ja kosmiliselt veidrate kokkusattumuste puhul võib selleks ilmneda hoopis mutant kilpkonnad, kes inimsilma petmiseks mängivad päris kilpkonni kuid salaja nende sisimas ootab õiget aega halastamatu ninja.
Vana kilpkonn juhatas meid sügavamale dzunglisse. Aegade hämaruses laotatud tee on siiani valmis kandma uudishimulike inimeste jalgu.
Ammuste aegade saladuste ja teadmistega on pahatihti nii, et need lihtsalt vajuvad unustushõlma, kuid tol päeval leidsime tõendeid, et mõnikord võivad saladused ka hoopistükkis ära põgeneda..
Pärast pikka ja imelist matka jõudsime paradiisi randa. Sealne lõõmav päike oli nii familiaarne, et puges isegi kõrva sisse kõrvetama, üks ränduritest(nimesi nimetamata) oli sedavõrd löödud päikese palavusest, et langes sealsamas magama ning tema naha päästmiseks võeti nõuks ja jõuks tema keha ära peita.
Vaatamata kõigele, teeb vesi alati paremaks. Tuleb ära märkida, et selles rannas oli vesi õite isemoodi- külma ja sooja vee kogumikud ulpisid klompidena rannas ringi, seega oli vee läbipaistvusest ja koostisest silmaga näha, kas su ees on külm või soe klomp. Kui aus olla, siis kokkuvõttes oli see äärmiselt koomiline, kuidas kõik inimesed käisid suplemas moonduvate nägudega mis pendeldasid uimasest naudingut täis näost kuni pungil silmade ja turritavate karvadega näoni mis ei taha uskuda, et sellise päikese käes võib vesi olla külm nagu jääkaru näoloputusvesi.
Pärast rahulikku koju sõitu ootas meid õhtusöök, jalgpall ja hilisõhtune suplus.
No comments:
Post a Comment