Hattuša.
Musabeiyli on üks vanimaid asulaid türgis. Pärast mitme tunnist absurdi lähedast rännakut läbi maakülje jõudsime külla, mis kaardi järgi väitis end olevat õige koht. Kuid varemeid me sealt ei leidnud, vaid mosaiikselt ehitatud iidseid maju. Ehk siis mis käeulatuses on on õilis ehitustarvik moto.
Esialgu ei leidnud me eriti jutukaid küla asukaid. Lamasid kuuma päikse käest varjus, pealegi ei tulnud sateliit televisioonist peale telepoe ka mitte midagi paremat kui hollywoodi komöödia hitte, mida mitte keegi niikuinii siin ei vaata...
Lõpuks naeratas õnn ka meie õuele ning vana tädike, kelle pea ähvardas ära kukkuda sestap pidi ta sellest kinni hoidma, oli nõus meid valgustama iidse linna asukoha üle- me olimegi seal. Kultuuri pärand on siin sama palju au sees kui sealiha. Võtsime nõuks ja jõuks proovida õnne järgmise asulaga kuhu kohalik ja väga värske turismikaart rõõmsalt suunas.
Ja siis me jõudsimegi Hittitide tsivilisatsiooni pealinna, Hattusha-sse. See imeline kivi asus linna suurima templi ohvriandide laoruumis. See oli siledam kui imiku taguots ning kuumem kui ademantiumi sulamistemperatuur. Kuna ei olnud kedagi seletamas ka mis selle omapära või maagiline sisu on siis me eeldasime, et selle kõrval asjalikult seismine toob üüratut õnne meile ja meie hõimule. Pühitsetud olgu see päev mil õnn valgus üle tammi meie õuele.
Imekombel on peale savionnikeste vundamentide säilinud ka väike puutumatu osa linna müüri koos mõne eriti omapärase suute potiga. Ma ütlen, see riik on täis üllatusi ja ootamatusi.
Linna ühte sissepääsu, muide neid oli mitu, valvasid lõvid. Kas türgis elasid ammusel aal lõvid? See oli päeva küsimus.
Nagu mitmel vandenõuteoorlasel rohkem tõendeid vaja oleks- ta on elus. Ja juurdleb selle üle, et kui lõvi väravad vihjavad lõvide paiknemisele türgis, siis kas sfinxi värvav viitab samale.
Vähesed saavad öelda, et nad on Hittitide kuningapalee värvava juures tuule embuses seisnud.
Otsides Hittitide järgmist püha linna möödusime ka ühes vahvast linnast, kord aastas, viljakoristuse aegu lendavad kõik Mustlastest linnukesed üle türgi kokku põlla pääle, et väikse pisku eest mingit suvalist tolmust rohtu korjata tee äärest. Või siis see oli spontaanne rock-fest keset mitte midagit.
Kui päev otsa mängida vaprat aardekütti, maadeavastajat ja ninameest, poeb üks hetk tahestahtmata uni silmile. Sõit kodusesse Ankarasse möödus enamjaolt magusas unes. Kodus sai mekkida kebabi ja vaadata ilusat jalgpalli. See oli üks mehemoodi päev.Ajalooliselt teie,
Sven-Tõnis.
Sven-Tõnis.
No comments:
Post a Comment