Kasutades ära võimalust, et on pühapäev, läksime Ankara lennuväebaasi tuleviku pilootideks õppima. Algul oli pingeline kuiv trenn, kus nii mõnigi kütuse otsa lõppemisel pidi gravitatsiooni vastupandamatut tõmmet tunnistama.
Siis tutvustati meile riistvara, millega me rõõmsaid lendlehti hakkame kukutama sõbralike naabrite juurde. Nägime ka meest kes oli nagu rakett, kiire ja terav.
Kuivtrenn 2. Oli väike kunku mis pidi algselt jäljendama lennuki piloodipesa ja õhus olemisega kaasnevaid teatud tõmbe tõuke ja muid huvitavaid g-jõude. Kahjuks ei olnud näha ühtegi Mach 3 habemeajamis meistriteost.
Seejärel valis igaüks omale meelepärase sõiduriista, pidi veel ainult kostüümi vahetama minema.
Mõned kiirema taibuga said parema masina. Nagu näiteks see aparaat, konstrueeritud haikalast ja lennukist.
Algselt plaaniti meid pildil oleva lingu laadse asjaga taevasse lennutada, aga see pidavat kõhus toimuvatele protsessidele mitmekordse kiirenduse juurde andma, seega sellest meid säästeti.
Top rünnakupiloot istus oma kohale ning masinad olid valmis teda hangaarist välja tagurdama.
Ka mina sain õiguse pilotiseerida üht hävitajat, kuid minu ühekohalist ei oldud nii altid laskma õhusõidule, aga kus on võimalus, seal on ka tegija. Pilt hetk enne seda kui lennuk metsiku möirgega paarkümmend meetrit üle lennuraja kriiskas. purustades paar hangaari konstruktsiooni osa.
Pärast pisukest arusaamatust eelpool mainitud insitendiga leidsime, et oleks õige aeg sääred teha. Ja taaskord on meie ajastus mis sugune- noatera sarnane. (see pilt vajab parandamist. kohalik tsensuur tegi asja olulisemalt uduseks ning üritas plahvatusi ja muud sarnast kustutada. aga küll ma varsti õige pildi üles panen.)
Nagu iga kangelaslik ja sangarlik film, nii lõppes ka minu oma magusa päikseloojanguga, imeilusa vaate ja täis kõhuga kodus.Heroiliselt teie,
Sven-Tõnis.
Sven-Tõnis.
No comments:
Post a Comment