Safranbolu, linn mis on oma kurikuulsuse saavutanud sellega, et tema sees on säilinud Ottomani aegsed majad kõige ilusamalt. Samuti ka see sillake- vähesed leiavad oma tee selle sillani, veel vähesemad julgevad sellel poseerida. Ta kannab nime "suvaline kivisillake no. 32 769". Hiilgav algus Musta mere äärse reisi jaoks.
Muidugi ei saanud me linnast lahkuda ilma külastamata mõnda kohalikku maja. Meid kutsuti külla linnapea koju. Käesoleval pildil lõbutsen koos teiste meestega muusika saatel. Pakuti kitse piima ja rakit.
Õnneks olid võõrustajad sedavõrd mõistvad, et riputasid igasse tuppa seletava inglise keelse tekstilõigu, kus sai tutvuda nende ruumide kasutamise orientatsioonide ja hiilgava filoloogilise meisterlikusega.
Samal ajal kui mehed nautisid muusikat olid naised ja lapsed teises toas aega veetmas. Õhkkond oli natukene puine ja staatiline, aga elu ongi selline.
Õnneks ei kestnud kohtumine üleliia kaua ja saime maha istuda kohalikus teemajakeses ja juua sooja vett õrna tee aroomiga.Amasra.
Õhtuks jõudsime Amasrasse. Imeline väike mere äärne linnake Musta merega ja imelise õhkkonnaga. Veetsime meeldejääva õhtusöögi otse lainete kõrval. Pildi peal paistab vaade söögilauast- taamal on laevake millega püüti ja toodi kohale õhtusöök ning kalju otsas turnivad inimesed kes töötasid selleks, et vaade ja foto oleks ilusam.Musta mereselt teie,
Sven-Tõnis.
Sven-Tõnis.
No comments:
Post a Comment