Türgi. 19.07.2010

Amasra.

Olime linnas mida võiks julgelt pidada kasside domeeniks. Igal pool kus me liikusime, jälgisid meid valvsad pilgud. Peale pikka ebakindlushoogu haarasin härjal sarvist ja lasin Kateriinel ühest silmapaarist pilti teha.

Vaatamata kõigele, on elu Türgis vahel lihtsalt saabas.

See kuidas siinsed suhtuvad kassidesse kel ei pruugi otsest kodu olla, on hämmastav. Neid toidetakse, neid koheldakse austusega ning ma ei ole kordagi näinud, et keegi oleks kassi kuskilt minema ajanud. Siin austatakse looma ja nende sees pesitsevat õilsat hinge.
Sellega seoses soovin teiega midagi jagada, järgnev link viib teid Kateriine tagasihoidlikule Türgi reisi memuaaride leheküljele, kus on veel rohkem pilte nendest kuninglikest kodututest loomadest:
Kateriine ülestäheldused.

Käesolev linn on üks eriline, justnimelt vaatamisväärsuste poolest. Paikneb otseselt vanade roomlaste linna vundamendil ning igalpool on kas linnamüür, mõni iidvana sild või muu sarnane kivi-monstrum-ehitis. Ja tähelepanelik vaataja märkab, et antud pildil oleme midagi just eriskummalist silmitsemas.

Selliselt siis see linn paistab tolle silla pealt. Igal pool on ujumiskohakesed, väga eba-türgi pärased armastusväärsed kohvikud ning igati vahemerelik maik. Kuid seda ta ei ole, see on kindel.

Kohalikele meeldivad välismaalased ja nendega suhtlemine, kuid kui neil on pooleli tähtsad perekondlikud ettevõtmised, siis on vahest tunda õrnalt jäiseid pilke. Kuid pole hullu, teed pildi ära ja tuigerdad tapva kuumuse käes edasi.

Kõik Türgi mootorattamehed armastavad musitada.

Baris Akarsu- autoõnnetuse käigus varalahkunud, masse hullutanud, südameid puudutanud, kitarri mänginud rokkstaar. Siiamaani elab ta meie hinges edasi.

Järgnev teekond viis meid lähemale Sinopisse. Minu elu kõige pingelisemad 300 kilomeetrit autosõitu. Kesiganes siia tee ehitas, oli kas purjus või väheke ohjeldamatu huumorisoonega, sest kurv iga viie meetri tagant on omajagu naljakas, kuid kui see on 150 meetrit kõrguva kaljunuki otsas ja tihedama liiklusega kui tipptunnil Tallinnas, siis on iga peatus taevalik kingitus ning sihtpunkti kohalejõudmine ime. (Antud pildil lõpetasime just minu segatud kartulisalati söömise.)

Ime läbi elanult teie,
Sven-Tõnis.

Türgi. 18.07.2010

Safranbolu.

Safranbolu, linn mis on oma kurikuulsuse saavutanud sellega, et tema sees on säilinud Ottomani aegsed majad kõige ilusamalt. Samuti ka see sillake- vähesed leiavad oma tee selle sillani, veel vähesemad julgevad sellel poseerida. Ta kannab nime "suvaline kivisillake no. 32 769". Hiilgav algus Musta mere äärse reisi jaoks.

Muidugi ei saanud me linnast lahkuda ilma külastamata mõnda kohalikku maja. Meid kutsuti külla linnapea koju. Käesoleval pildil lõbutsen koos teiste meestega muusika saatel. Pakuti kitse piima ja rakit.

Õnneks olid võõrustajad sedavõrd mõistvad, et riputasid igasse tuppa seletava inglise keelse tekstilõigu, kus sai tutvuda nende ruumide kasutamise orientatsioonide ja hiilgava filoloogilise meisterlikusega.

Samal ajal kui mehed nautisid muusikat olid naised ja lapsed teises toas aega veetmas. Õhkkond oli natukene puine ja staatiline, aga elu ongi selline.

Õnneks ei kestnud kohtumine üleliia kaua ja saime maha istuda kohalikus teemajakeses ja juua sooja vett õrna tee aroomiga.

Amasra.

Õhtuks jõudsime Amasrasse. Imeline väike mere äärne linnake Musta merega ja imelise õhkkonnaga. Veetsime meeldejääva õhtusöögi otse lainete kõrval. Pildi peal paistab vaade söögilauast- taamal on laevake millega püüti ja toodi kohale õhtusöök ning kalju otsas turnivad inimesed kes töötasid selleks, et vaade ja foto oleks ilusam.

Musta mereselt teie,
Sven-Tõnis.

Türgi. 17.07.2010

Istanbul.

Varahommikune sõit kiirteel, mõned kollektiivselt otsustatud ringitamised ennem õiget ära pööramist ja rõõmustav pärale jõudmine- ideaalne viis saabumaks Istanbuli aasia poolele. Pärast Vahuri imelisest kodus lahti pakkimist liikusime kesklinna poole. Et säästa taaskordseid kollektiivseid otsuseid võtsime nõuks ja jõuks jõuda põhikohta laevaga, üle Bosporuse, tuul juustes.

Lähtepunktiks sai Topkapi palee, mis siis teadupärast oli koduks Ottomani impeeriumi sultanitele nelisada aastat. Imeline koht, hurmav atmosfäär ja kurgumulguni turiste täis. Kuid kõige selle keskel poeb ikkagi naeratus suule, sest vaatamata linna kaootilisusele on palee meisterlikult ilus.

Erilist tähelepanu väärib sultanlik tualetruum(maakeeli: Kemmerg). Vaid Sultan ise võis seal oma tähtsamaid mõtteid mõtlemas käia. Õhk nõretas geniaalsustest.

Samuti tunnen piiritut uhkust selle üle, et mind lubati Sultani Kuninganna Ema audientsile. Kuigi pean tõdema, et me ei saanud päris jutule, kogu situatsioon kujunes kuidagi imelikuks ning pärast pikka vaikimist otsustasin ta sinna jätta ja edasi liikuda. Siiski imetledes tema staatilist iseloomu.


Pärast pikki tunde palees saime asjaga ühele poole ja suubusime vaikse ojakese-nirena linnapeale. Käesoleval hetkel olev pilt on võetud üles Kalameeste sillalt ning taamal paistab Süleimani(Suleiman) cami(mošee). Samuti avanes võimalus väikse pisku eest kala püüda- kuid oma piiramatust lahkusest ja kiindumusest teiste inimeste vastu jätsin selle hiilgava võimaluse järgmistele õnnelikele möödujatele.

Kuigi me üritasime kõik kolm-mustmiljonit mošeed linnas läbi käia olid ühe uksed siiski suletud. See samane eelpool mainitud Suleimani Mošee- ilmselgelt oli tal palvetuskohti vähe, seega nägid töömehed rasket vaeva, et vaip katusele panna ja korralik ning humaanne trepp selleni ehitada. Pole olemas mošeed kuhu mahuks piisavalt turiste.

Ideaalne hommik Istanbulis, teemajas.

Oli ka õnne külastada hiilgavat Ellerheina kontserti Istanbuli ühes taaskord hiilgavas multi-religioosses hoones- Hagija Irenes(Eirene). Lihtsalt väikese kõrvalmärkusena pean tõdema, et enamus hooneid Istanbuli kesklinnas on multi-religioosse taustaga. Türdukud ja nende karakterit täis juht andsid meeldejääva esitluse.

Hiljem naasesime aasia poolele, ühe linnaosa kesklinna, kalarestorani Nissan. Teenindus oli imeline, musikaalne aktiivsus oli kohati taunitav ning ümberkaudsete inimeste ellu suhtumine üdini eeskujulik kõigile eestlastele.

Teenindus oli sedavõrd geniaalselt lahendatud, et meie viiene seltskond tõsteti keset tänavat lauaga, otse veehüdrandi kõrvale kust joogivett tuli nigus nalja.
Istanbulil on nii palju anda ja näidata, kui saate oma isu täis turismi magnetitest nagu näiteks Muhamedi habeme tükikesed ja Abrahami jalutuskepp mis õilsalt Topkapis üleval on, tuleks vaadata ka linna ennast- nii euroopa kui ka aasia poolt. Selle võimaluse eest tänan südamest Vahurit. (Vasakpoolne valgekuub pildil)

Teie Istanbuline,
Sven-Tõnis.

Türgi. 13.07.2010

Ankara/Kuu.

Vahete vahel on lihtsalt empaatia kuu vastu, mis väljendub ka ootamatult ja silmatorkavalt enda füüsilises olemuses. Kogemus on rikkalik.

Teie nahkuv,
Sven-Tõnis.

Türgi. 11.07.2010

Ankara.

Kasutades ära võimalust, et on pühapäev, läksime Ankara lennuväebaasi tuleviku pilootideks õppima. Algul oli pingeline kuiv trenn, kus nii mõnigi kütuse otsa lõppemisel pidi gravitatsiooni vastupandamatut tõmmet tunnistama.

Siis tutvustati meile riistvara, millega me rõõmsaid lendlehti hakkame kukutama sõbralike naabrite juurde. Nägime ka meest kes oli nagu rakett, kiire ja terav.

Kuivtrenn 2. Oli väike kunku mis pidi algselt jäljendama lennuki piloodipesa ja õhus olemisega kaasnevaid teatud tõmbe tõuke ja muid huvitavaid g-jõude. Kahjuks ei olnud näha ühtegi Mach 3 habemeajamis meistriteost.

Seejärel valis igaüks omale meelepärase sõiduriista, pidi veel ainult kostüümi vahetama minema.

Mõned kiirema taibuga said parema masina. Nagu näiteks see aparaat, konstrueeritud haikalast ja lennukist.

Algselt plaaniti meid pildil oleva lingu laadse asjaga taevasse lennutada, aga see pidavat kõhus toimuvatele protsessidele mitmekordse kiirenduse juurde andma, seega sellest meid säästeti.

Top rünnakupiloot istus oma kohale ning masinad olid valmis teda hangaarist välja tagurdama.

Ka mina sain õiguse pilotiseerida üht hävitajat, kuid minu ühekohalist ei oldud nii altid laskma õhusõidule, aga kus on võimalus, seal on ka tegija. Pilt hetk enne seda kui lennuk metsiku möirgega paarkümmend meetrit üle lennuraja kriiskas. purustades paar hangaari konstruktsiooni osa.

Pärast pisukest arusaamatust eelpool mainitud insitendiga leidsime, et oleks õige aeg sääred teha. Ja taaskord on meie ajastus mis sugune- noatera sarnane. (see pilt vajab parandamist. kohalik tsensuur tegi asja olulisemalt uduseks ning üritas plahvatusi ja muud sarnast kustutada. aga küll ma varsti õige pildi üles panen.)

Nagu iga kangelaslik ja sangarlik film, nii lõppes ka minu oma magusa päikseloojanguga, imeilusa vaate ja täis kõhuga kodus.

Heroiliselt teie,
Sven-Tõnis.

Türgi. 10.07.2010

Hattuša.

Musabeiyli on üks vanimaid asulaid türgis. Pärast mitme tunnist absurdi lähedast rännakut läbi maakülje jõudsime külla, mis kaardi järgi väitis end olevat õige koht. Kuid varemeid me sealt ei leidnud, vaid mosaiikselt ehitatud iidseid maju. Ehk siis mis käeulatuses on on õilis ehitustarvik moto.

Esialgu ei leidnud me eriti jutukaid küla asukaid. Lamasid kuuma päikse käest varjus, pealegi ei tulnud sateliit televisioonist peale telepoe ka mitte midagi paremat kui hollywoodi komöödia hitte, mida mitte keegi niikuinii siin ei vaata...

Lõpuks naeratas õnn ka meie õuele ning vana tädike, kelle pea ähvardas ära kukkuda sestap pidi ta sellest kinni hoidma, oli nõus meid valgustama iidse linna asukoha üle- me olimegi seal. Kultuuri pärand on siin sama palju au sees kui sealiha. Võtsime nõuks ja jõuks proovida õnne järgmise asulaga kuhu kohalik ja väga värske turismikaart rõõmsalt suunas.

Ja siis me jõudsimegi Hittitide tsivilisatsiooni pealinna, Hattusha-sse. See imeline kivi asus linna suurima templi ohvriandide laoruumis. See oli siledam kui imiku taguots ning kuumem kui ademantiumi sulamistemperatuur. Kuna ei olnud kedagi seletamas ka mis selle omapära või maagiline sisu on siis me eeldasime, et selle kõrval asjalikult seismine toob üüratut õnne meile ja meie hõimule. Pühitsetud olgu see päev mil õnn valgus üle tammi meie õuele.

Imekombel on peale savionnikeste vundamentide säilinud ka väike puutumatu osa linna müüri koos mõne eriti omapärase suute potiga. Ma ütlen, see riik on täis üllatusi ja ootamatusi.

Linna ühte sissepääsu, muide neid oli mitu, valvasid lõvid. Kas türgis elasid ammusel aal lõvid? See oli päeva küsimus.

Nagu mitmel vandenõuteoorlasel rohkem tõendeid vaja oleks- ta on elus. Ja juurdleb selle üle, et kui lõvi väravad vihjavad lõvide paiknemisele türgis, siis kas sfinxi värvav viitab samale.

Vähesed saavad öelda, et nad on Hittitide kuningapalee värvava juures tuule embuses seisnud.

Otsides Hittitide järgmist püha linna möödusime ka ühes vahvast linnast, kord aastas, viljakoristuse aegu lendavad kõik Mustlastest linnukesed üle türgi kokku põlla pääle, et väikse pisku eest mingit suvalist tolmust rohtu korjata tee äärest. Või siis see oli spontaanne rock-fest keset mitte midagit.

Kui päev otsa mängida vaprat aardekütti, maadeavastajat ja ninameest, poeb üks hetk tahestahtmata uni silmile. Sõit kodusesse Ankarasse möödus enamjaolt magusas unes. Kodus sai mekkida kebabi ja vaadata ilusat jalgpalli. See oli üks mehemoodi päev.

Ajalooliselt teie,
Sven-Tõnis.

Türgi. 08.07.2010

Ankara.

Visuaalse eripäraga õppetund lugemisharjumuste kohta tontliku päikese käes.

Teie kõrbenud,
Sven-Tõnis.

Türgi. 07.07.2010

Ankara.

Leebe ja ühteaegu ulakas naeratus laotab eelaimdusi eelseisva päeva köögis veedetavate tundide tulemuse üle.

Üks järjekordne hingematva ja taevaliku maitsega Kateriine juustukook mis loob siinse elamuse reaalsusest üha enam ja enam muinasjutulise unenäo poole.

Auväärsed ja tähtsad külalised, kuid siiski nii toredad ja sõbralikud- Mah Jongi ümarlaud.

See ilus ja iidne mäng üllatab ikka ja jälle nii kogenumaid kui ka noort ja värsket meelt.

Muinasjutuliselt teie,
Sven-Tõnis.