Värske hommik.
Pärast omajagu unelevat lendu ning imelisi vaateid jõudsime pärale Antalya'sse. Oli palav hommikupoolik ning Ra, päike oli pähe võtnud, et kõik tema nägemisulatuses peaks sulama- nii oligi, asfalt sulas mitmes kohas ning inimesed vedelesid ja magasid kus juhtus. Raiskamata aega põgenesime Marina'sse, mis on üpriski märkimisväärne turistide meka.
(Oravad)Kuna ilm oli ilus ja lubas nappi riietust siis võtsime nõuks suubuda randa, nautima kibesoolase mere, mõrvarlikult terava päikese ja ülepaisuvate ning sihitult taaruvate turistide saatel suve. Jalamaid sattusin vihajalale oma nahaga, kes suurest häbist oma säravvalge tooni üle kiirelt punaseks tõmbus ning jultunult mind näpistama hakkas. Siiski leidsime mingi kompromissi pärast seda kui ma ta mõnusa päiksekreemi voodriga katsin.
Selle kõige saatel saime me mugavalt rütmi sisse- siinne elu keerleb päikese, mere ja söögi ümber. Ja pärast õhtust söömaaega veeresime rõõmsalt teiste turistide eeskombel läbi mere äärse pavilionide allee ning nautisime õhtust jahedat tuulekest.
20.06.2010
Stabiilne mesimagus kuumus.
Too imeilus päev möödus harrastades tõelist puhkust- lebades rannal, süües, lebades rannal, süües ja lebades veel rannal, siia sinna vahele tipituna mõned suplused. Õhtul otsustasime minna ja jalutada teises suunas oma öömajast. Teepeal kohtasime nii mõndagi märkimisväärset, toonitavalt tooksin välja üht vahvat söögikohta/kauplust. Pange siinjuures tähele pildi ülaosas olevate siltide kirjapilti. Too mees seal allpool oli küllaltki uhke oma ingliskeele oskuse üle ning ütles, et ta on omasugustest parim.
21.06.2010
Chimara savannidel.
Olles eelneva päeva veetnud aklimatiseerudes peastaabis, võeti plaaniks põgeneda peamiste turisti karjade eest ning peale hommikusööki(mis tahestahtmata koosnes peamiselt üüratutest pannkookidest) vurasime oma mustas kosmoselaevas mõnedkümned kilomeetrid Chimara mäest mööda ning laotasime oma pilgu järgnevale.
Jääb ehk mulje, et tegu on vaid üksiku vaatega, kuid ei, see ongi selline koht.
Kuid nagu näha, oli tolle savanni lõpus siiski sillerdav meri ja pea, et inimetühi rannake. Jäin oma valvsa pilguga jälgima, et kas tõesti, et kas tõesti on tegu inimtühja rannakesega..
Kuid minu meeldivaks üllatuseks leidsin sealt rannalt ühe eriti eriskummalise pärismaalase. Tõsiasi on see, et ma ulja päikesest palava peaga tema sealt kaasa võtsin ning hotelli troffeena kaasa võtsin.
Veetsime päris suure tükki päevast tolles ranans, jõudsime tagasi hiliseks lõunaks ning õhtu veetsime televiisorist jalgpalli vaadates. Kahe mängu vahel käisime linnas ning kõik poisid soetasid endale jalgpalli särgi. Pikim poiss sai endale Torrese rolli, lühim poiss sai Ballacki rolli ning vanim, elik mina, sai endale Sneijderi rolli. Pärast hilisõhtust jalgpalli elamust ning kerget suplust lainetavas meres sai unele keeratud.
